Eesti keelevalikute olukord paneb paratamatult mõtlema, kas liigume ajaga piisavalt kaasa. Kui Leedu ja Läti tugevdavad teadlikult saksa keele positsiooni, sidudes keeleõppe selgemalt tulevikuvajadustega, siis Eesti paistab selles küsimuses ettevaatlikum. Vene keele suur osakaal koolides on küll ajalooliselt ja demograafiliselt mõistetav, kuid küsimus on tasakaalus.
Vene keele oskus võib olla praktiline, kuid kui see toimub teiste keelte arvelt, võib see piirata noorte võimalusi. Keeleline mitmekesisus ei ole pelgalt hariduslik väärtus, vaid ka oluline eelis tööturul ja rahvusvahelises suhtluses. Saksa keele kasvav tähtsus Euroopas, eriti majanduse ja teaduse kontekstis, viitab sellele, et Eesti võiks oma keelepoliitikat rohkem tulevikku suunata.
Võib-olla ei seisne probleem niivõrd tahtmatuses muutuda, vaid süsteemi inertsuses, kus traditsioonid ja olemasolevad ressursid mõjutavad valikuid rohkem kui strateegiline visioon. Just seetõttu tekib küsimus, kas Eesti peaks aktiivsemalt suunama keeleõpet mitmekesisuse poole, et vältida olukorda, kus ühe keele domineerimine kitsendab noorte tulevikuvõimalusi.