Mulle kirjutas 16 aastane neiu, et see kasutaja oli ka väga üle piiride temaga läinud. Neiu oli mitu korda "EI" öelnud talle, aga mees jätkas seksuaalsetel teemadel.

Kahjuks kõik me teame, kuidas Snapchat töötab ja rohkem tõendusi neiul ei olnud minuga jagada kui see screenshot. Aga see on piisav tõendus.

KARL, ma loodan, et su tuttavad näevad seda postitust ja sunnivad sind lastepilastamist lõpetama. Joo oma enda uriini palun.

Noored palun ärge jagage oma Snapchati kellelegi, kui te teda päriselt ei tea. Ärge ka palun võtke vastu kutseid võõrastelt. Ka mina olin kunagi 16, kes sai iga päev suvaliselt riistapilte ja seksuaalseid rõvedaid jutte täiskasvanud meestelt Snapchatis. See oli vastik siis ning on ka täna.

Häbi olgu sul!

Palun Eestisse ka neid kohe 🙏

​

https://www.aspivix.com/meet-carevix-the-gentle-cervical-device-redefining-comfort-in-womens-health/

​

Minul oli väga valulik spiraali paigaldus. Protseduur, mis pidi kestma paar minutit, kestis pool tundi ja oli täis operatsioon põhimõtteliselt ilma ugasuguse tuimestuseta. Ma loodan, et teised ei pea midagi nii ebainimlikku läbi elama ja tore on näha meditsiini edasi arenemas.

​

Täistund postitas mõned nädalad tagasi YouTube sellise pealkirjaga video, "Noorte vaimsed probleemid on uue aja katk."

Teemast ei puudunud ka kurb statistika:

> Iga päev jõuab vaimse tervise keskusesse 2-3 suitsiidikatsega last.

Vaimse tervise häired ei ole enam üksikute perede probleem. Sellest on saanud ühiskondlik probleem.

Ja võib olla kõige ebamugavam küsimus ei ole siin: “Mis noortel viga on?”

Vaid:

“Millise keskkonna me oleme lastele loonud?”

Vaimse tervise probleemid ei teki enamasti üle öö. Lapse arengut kujundavad turvatunne kodus, suhted täiskasvanute ja eakaaslastega, kuuluvustunne, krooniline stress ja keskkond, milles ta igapäevaselt elab.

Laps, kes kasvab pidevas pinges, konfliktis või hirmus, ei õpi maailma avastama vaid ta õpib ellu jääma.

Pikaajaline stress võib hiljem väljenduda ärevuse, eemaldumise, impulsiivsuse, keskendumisraskuste või depressiivsete sümptomitena.

Oluline on ka mõista, et sümptomid võivad eri probleemide puhul olla sarnased. Näiteks võib nii trauma kui ka ATH mõjutada tähelepanu, emotsioonide reguleerimist ja stressitaluvust. See ei tähenda, et üks taandub teisele, vaid seda, et diagnoosi kõrval ei tohi tähelepanuta jätta noore elukeskkonda ja kogemusi.

Samas on ka paljud täiskasvanud ise emotsionaalselt ülekoormatud.

Lapsevanemad on väsinud, majandusliku surve all ja sageli ilma reaalse tugivõrgustikuta. Pered ei toimi enam kogukondadena nagu varem ning paljud kasvatavad lapsi olukorras, kus neil endal puudub puhkus, abi või emotsionaalne tugi.

Pidevalt stressis inimene ei pruugi muutuda hoolimatuks, aga ta võib muutuda emotsionaalselt kättesaamatuks lastele.

Ausalt tasub rääkida ka koolikoormusest.

Kui 14-aastane laps veedab terve päeva koolis, läheb pärast trenni ning õpib hiliste õhtutundideni, ei tohiks meid üllatada, et osa noori kogeb kroonilist stressi, ärevust või läbipõlemist.

Tasub mõelda ka, kas meie arusaam “eakohasest koormusest” on endiselt mõistlik, kui meie lapsed on akadeemiliselt edukad, aga samal ajal üha õnnetumad.

Lapsed ei õpi ainult sellest, mida neile öeldakse. Nad õpivad ka jälgides:

• kuidas lahendatakse konflikte,

• kuidas tullakse toime stressiga,

• kuidas räägitakse nõrkustest ja ebakindlustest,

• kuidas koheldakse teisi inimesi.

Kui ühiskond normaliseerib alandamist, agressiivsust, sõltuvusi ja emotsionaalset ebaküpsust, ei teki need käitumismustrid lastel tühja koha pealt.

Sageli kujunevad välja sõltuvuslikud käitumismustrid juba varajases teismeeas: alkohol, narkootikumid, liigne interneti-, porno- või mängusõltuvus, kompulsiivne söömine või muud viisid emotsionaalse pinge leevendamiseks. Need on tihti õpitud toimetulekumehhanismid ärevuse, üksildustunde või sisemise pingega toime tulekuks.

Ka suitsiidsus ei ole enamasti ühe raske päeva tagajärg. Sageli on see pikaajalise ülekoormuse, lootusetuse ja emotsionaalse üksinduse viimane õlekõrs.

Võib olla kõige ebamugavam tõdemus on see, et noorte vaimse tervise kriis ei räägi ainult noortest. See peegeldab väga otseselt meie ühiskonna emotsionaalset seisundit tervikuna.

Väga hästi kirjutatud artikkel.

---

Kahjuks samal ajal töötavad meil Erki Nool, Peep Pahv, Jaan Martinson ja Tarmo Paju, kes avaldavad väga tugevalt arvamust viidates sellele, et K. Sildaru võiks nüüd vait jääda lõpuks ja oma hagi tagasi võtta.

Ühelt poolt kuulates hiljutist taskuhäälingut, suudavad spordiajakirjanud ise jääda väga professionaalseks Kersti Kaljulaiu osas ja kuulamine oli isegi huvitav.

>Spordisaate „Mehed ei nuta“ peatähelepanu saab sel nädalal Kersti Kaljulaidi umbusaldamine EOK presidendina, aga ka kirgi tekitavad sündmused koduses jalgpallis, Kanaari saarte ralli kokkuvõte ning kodune korvpallikevad. (arutatakse täpselt 1:28:00)

Samal ajal toovad ka esile, et "ajakirjanik peab olema neutraalne" ise seda eirates Sildarude kohtusaagas. Tõesti, teemaks on otsene hääletamine ja tulemuste mõjutamine. Kuid kust jookseb nüüd piir, kas oma arvamusi väga ebaprofessionaalselt välja hüüdmine ei mõjuta rahva arvamust? Kas tulisemate arvamuste välja ütlemistega ilma tasakaalustava pooleta on õige ajakirjandus ikka? Eks see veidi ole silmakirjalik ja kes meist seda ei oleks aeg-ajalt, aga ma leian hetkel, et sellistel teemadel peaks meedia ikkagi suutma hoida erapooletust ja kajastama lihtsalt infot. Inimesed selles taskuhäälingus võivad antud teemat arutada ning avaldada oma arvamust, aga seda tehes nad võiksid/peaksid tundma ka seda vastutust, mis oleks päriselt eetiline ajakirjanikele öelda ja kuidas seda teha.

See põhimõte kehtib tegelikult meile kõigile.

---

Peep Pahvile kusjuures füüsiline vägivald vist ongi normaalne treenimismeetod.

> Valge kaardi päevast oli möödas poolteist nädalat, kui spordiavalikkust raputas Keila Coolbeti korvpallitreeneri Peep Pahvi juhtum, kus tema mängija Christopher Lenk sai talt kõhu pihta rusikatabamuse.

Mida ise Peep Pahv kommenteerib just kui emotsionaalse purskena: > Arvestades mängu kaalu ja käiku, olid minu emotsioonid kõrged. Paraku tekkis olukord, kus olles samal ajal pingile tuleva mängijaga sõnavahetuses, läksin tema peatamisel füüsilisse kontakti. Selle käigus tabas minu käsi mängija kõhtu. See polnud löök, nagu eemalseisjatele võis tunduda. Sõnavahetus, mitte just kõige ilusam, jätkus ka pingile istudes. Seda kõike poleks tohtinud juhtuda.

Ja paneme tähele nüüd, kuidas härra Pahv kokku võtab selle. Minu arust manipuleerib ta väga osavalt avalikust enda poolt olema, juhtumit unustama ja tema käitumist rohkem mitte jälgima: > Mõistan, et sündmus puudutab avalikkust laiemalt – minu käitumine ja teod peavad olema aktsepteeritavad ka publikule ja laiemale avalikkusele.

Samal ajal nimetades Kersti Kaljulaidu sõnavõttu antud teemal: >„sporditurvalisuse reklaamnäoks“

Kas me tegelikult peaksime, Tõnis Sildaru suurt pooldajat, Peep Pahvi nii ükskõikselt ikka kuulama, kui tegelikult kaitseb sõna otseses mõttes oma enda problemaatilist käitumist? Või kas mehel peaks üldse olema hetkel õigust sõna võtta sellistel teemadel? Pigem tundub nagu ta ei oleks tegelikult midagi õppinud omenda sportlase väärkohtlemisest, sest muidu me kuuleks teist juttu tema suust.

---

Siis on meil väga suure sõnavõimuga olümpiakangelane Erki Nool, kes ütleb Kristen Michali sõnavõtu peale "kui ei ole asjadega kursis, siis ei pea sõna võtma".

Irooniliselt ise samal ajal kommenteerib kohe kui võimalik. Järgnevad sõnavõtud ei olnud ükski kergejõustiku teemal:

• kes on jabur, et spordi ära lõpetas;
• kes on mitte väga andekas tüdruk, kes on ka päris kaugele spordis jõundud;
• kes ei viitsi trennis käia (sportlane oli vigastatud tegelt);
• kelle jaoks on tulevate olümpiamängude rong läinud;
• kes peaks endale peeglisse vaatama (sest sportlane tegi avalduse väärkohtlemise kohta).

Äkki peaks suu kinni hoidma, kui ei ole asjadega kursis ja peeglisse vaatama korra?

Vaigistame peaministri vägagi professionaalse ja rahuliku arvamuse, aga enda ja oma kolleegide ebaprofessionaalset (loe emotsionaalset) sõnavõttu lubame. Erki Nool, kes ise on tulihingeline sportlaste treenimismeetodite osas, kaitseb avalikult Peep Pahvi: >„Ma olen näinud Peep Pahvi oma sportlastega spordihallis korduvalt trenni tegemas. Seal on väga sõbralik õhkkond. See, et oli üks intsident ja nüüd me ütleme, et oi-oi, me ei julge kedagi tema juurde trenni saata, see on meelevaldne. Ma ei usu küll, et kui Peep Pahv on nii kaua treener olnud, et ta [pidevalt] selliseid vigu teeb"

Samal ajal eelmisel aastal, mai 2025 impulss saates (4. hooaeg. 20. osa) ise kutsub Peep Pahvi emotsionaalseks treeneriks.

Erki Nool hägustab väga osavalt arusaama, et tavaline inimene ei mõistagi treeneri ning sportlase suhet, nagu enamus inimesed poleks mitte kunagi üheski trennis käinud. Sportlaste kuulujuttude järgi on ka Erki Nool ise alandava/sõimava kõnepruugiga.

Mina hetkel näen seda kui osavat manipulatsiooni; tema teab inimest isiklikult, siis veenab ta rahvast, et antud inimene ei saanud mitte kuidagi midagi valesti teha ja see treener on hoopis ise ohver. Tegelikkuses kommenteerib Erki Nool väga enesekindlalt väärkohtlemise süüdistuste puhul, kus ta ei olnud ise kohal ja ei ole näinud antud inimeste suhtedünaamikat. Tema läbiv argument läbi aegade on olnud sama, "sportlasi peabki üle piiri viima" ja veenab, kas siis naiivselt või meelega, rahvast sama arvama.

Seda sama on ka Ott Kiivikas varasemalt viidanud: > „Probleemilt, milleks on väärkohtlemine, viiakse fookus ära üliinimlikule pingutusele, mis tippspordis on. Keegi pole ju väitnud, et tippsport peaks olema meelakkumine. Pretensioon oli hoopis alandamise, sõimamise suunal, mis kindlasti ei saa olla aktsepteeritav.“

---

Markus Jürgenson, endine jalgpallur, ise kommenteeris Peep Pahvi olukorda:

> "Kui treeneril oleks probleem kui selline, et see ongi tema probleem, siis meeskond, võtame siis jalgpalli meeskonna kuhu kuulub 25 jalgpallurit, ei laseks sellise probleemiga peatreenerit läbi."

Huvitaval kombel olen mina siiski näinud ise ja aru saanud sarnaste situatsioonide pealt maailmas, et asjad tegelt nii ei käi ja ma arvan, et ma ei liialda kui ütlen, et see on veel väga mitmetes tiimides nii. Näiteks, Audentese tüdrukute korvpalli tiimis toimuvat verbaalset sõimu ja alandamist treenerilt Marko Parkonenilt võeti omal ajal siiski kui asja mille kohal silm kinni pigistada. Treenerid kasvatavad sportlasi juba noorest peale taluma väärkohtlemist, ka lapsevanemaid paljusi ei huvita ja noorele õpetataksegi taluma kõike kuna "see käibki spordi juurde".

Me kaldume ära unustama, Jürgensoni heausulise näitega ideaalist, et väga paljud tulemus- ja tippsportlased on oma enda tulemuste peal väljas ja/või saavad stipendiumit/palka lepinguga.

Ka minagi, nüüd aastaid hiljem hetkel selle peale mõeldes, võisin olla teismelisena sellise arusaamisega, et see tuleks justkui ära kannatada lihtsalt. Teine variant oleks kellelgi vastu hakata, mille tõttu treener võib sportlase EOK stipendumist välja arvata ning siis kas vanemad maksavad kooli kuni lõpetamiseni, vahetad kooli või jääb üldse kool pooleli. Sellisel juhul oleks sellest ühest tehtud ka näide kohe, mis teistega võib juhtuda kui midagi üritavad ning terve tiimi vaikimine ongi saavutatud juba alateadlikult, sest treeneril on nii suur võim lihtsalt.

Ise siin spekuleerides, ma oleksin kaalunud kumb on mulle tähtsam, kas sport ja tulemused või treener, siis minule oli sport ja minu tulemused olulisemad sel hetkel. Eriti veel, et gümnaasium kestab kõigest 3 aastat ning sellega läheb ka see tiim laiali; kes Euroopasse, Ameerikasse, Eesti ülikooli tiimidesse või lõpetab üldse karjääri.

Ma muidugi tegin individuaalala ja selles tiimis ise ei olnud, aga olen Parkoneni osasi trenne ise pealt näinud ja kuulnud lihtsalt mööda kõndides ning need annavad alust uskuda ka täna klassikaaslaste jutte, mida mulle pärast järjekordseid situatsioone trennis välja elati ja kurdeti, et mida Parks (hüüdnimi) trennis ütles jälle. See oli justkui tavaline nende jaoks. Hommikusööki koos süües naljatasid kõik, ei tea mis tujus Parks täna on küll. Sõimudes ja alandustes ei puudunud ei kaal, välimus ega toitumine. Kõik teemad inimese alandamiseks olid kasutusel ning kui mu mälu ei peta praegu, siis tüdrukud vist pidid ka üksteise ees ennast kaaluma ja kuulama Parksi kommentaare.

Kokkuvõtteks, reaalsuses vaikitakse ja kannatatakse koos. See, kes otsustab vastu hakata, võibolla sai paar inimest ka nõusse, et hakkame nüüd koos vastu, aga tihti hüpatakse alt ära just kõige otsustavamal hetkel ning see üks, kes protesteerib ebaõiglase süsteemi vastu, lihtsalt eemaldatakse.

---

Vaimne vs füüsiline vägivald

Impulssi saatejuht Joosep Värk suutis väga tabavalt selle küsimuse esitada just Markus Jürgensonile arutades, et tiim ei luba probleemse käitumisega treenerit.

Markus Jürgensoni arusaamisel tundub ja olen kuulnud ka teistelt inimestelt taolisi arvamusi, et vägivald = füüsiline vägivald ning vaimne terror ei ole vägivald. Erki Nool lisas veel, et peatreener peabki ennast maksma panema ning kõik peavad aru saama, et peatreeneri otsus on lõplik.

Kas on ikka?

Mina leian, et selline "peab maksma panema" jutt hägustab tegelikult just neid samu piire, milles teatuid treenereid süüdistatakse.

Ühelt poolt, tippsportlastel on lepingud ja see on nende töö, aga sportlane "müüb enda hinge" ka selle tööga tihti treenerile, mis tekitabki soodsa keskkonna vaimseks ja füüsiliseks vägivallaks.

Teiselt poolt, argipäeva kontori töös peab ka ülemus "end maksma panema", aga alandamist, ahistamist ja terroriseerimist ei pea keegi tolereerima väga palju selgemalt. Töötajatal on võimalus vahetada töökohta ja ülemust, aga pigem eemaldatakse see isik, kes ei austa teiste isiklikke piire ja on ebaprofessionaalne.

Ühes keskkonnas on piirid selgelt paika pandud, ülemuse ja töötajate austus on vastastikune, erimeelsused lahendatakse viisakalt ja kui ei lahendata, siis lahendus leitakse ikka.

Teises keskkonnas antakse ülemusele ehk treenerile justkui autonoomne võim inimese terve elu üle; kes, kus ja kuidas elama peaks.

---

Kas see oli õige, et lasime Erki Noolel ja Peep Pahvil süstida rahvas ja EOKs vaikselt, aga järjekindlalt, viha ja ebausku Kersti Kaljulaiu vastu?

Kersti Kaljulaid, kes väga selgelt oli väärkohtlemise vastu spordis, on järsku inimene, kes ei suuda Eesti Olümpiakommiteed juhtida. Nagu Urmas Sõõrumaa poleks mitte kunagi midagi valesti teinud.

Väga huvitaval ajal soovivad pensionieelsed mehed näidata justkui naisele kohta kätte, et juhtida ühiskonna tähelepanu Eesti treenerite väärkohtlemisest eemale. Tundub, et EOK ja rahvas kaitseb meie vanu olümpiakangelasi, ehk varsti pensionile minevaid praeguseid treenereid, kes tegelikult on ajas kinni jäänud ja ei suuda uute põlvkondadega enam sammu astuda. Kaitsevad ka Tõnis Sildaru, sest kaks last on olümpiamedalid saanud ju.

Aga see, et meie süsteem nii katkine on ja treenerid peaksid oma meetmeid muutma on ebakompetentne juhtimine?

Minu arust on Erki Nool ainult kiirete tulemuste peal väljas ja tema "vaikne juhtimine" viib järjest enam tulemus- ja tippsportlaseid karjääri lõpetama enne kui nad 25 a. saavad. Meie ühiskond on aga sellistest meetmetest juba edasi liikunud.

Me ei ole enam just taasiseseisvunud Eesti Vabariik, keda Erki Nool päästma peab.

Kõige noorem põlvkond enam ei teagi, kes see mees on ja miks ta nii palju räägib.

Need on ju väga suures osas just Erki Noole ja teiste vanade olümpiakangelaste meetmed, mis on Eesti spordi viinud just sinna, kus see praegu on.

Ilma medaliteta. Seksuaalselt, füüsiliselt ja vaimselt väärkohtlevate treeneritega.

Või Tõnis Sildaru puhul lapsevanemaga, keda keegi ei takista ja kui üritab, siis on ta ebakompetentne.