u/Hapukurg

>Tartu hoiu-laenuühistu pankrotimenetluses laekus tähtajaks umbes 1800 nõudeavaldust kogusummas 66 miljonit eurot, kuid pankrotihaldur Tarmo Petersoni sõnul tilgub nõudeid tegelikult järjest juurde ja kokkuvõttes kasvab see summa ilmselt märksa suuremaks.

>"Vaadates nõudeavalduste hulka tuleb tõdeda, et arvestatav osa hoiustajatest on oma nõuded jätnud hetkel veel esitamata, sest hoiustajate hulk on tegelikult ikka oluliselt suurem," lausus pankrotihaldur. "Nii et võib arvata ja eeldada, et nõudeavaldusi laekub veel täiendavalt juurde."

>Varem on meediast läbi käinud hinnang, et nõuetest on lootust rahuldada umbes kolmandik, kuid Peterson ütles, et alles menetlus näitab, kas seda on võimalik saavutada.

>"Seis ei ole pärast esimest võlalusaldajate koosolekut muutunud, mingisugust täiendavat kullapada kusagilt leitud ei ole. Pigem need asjaolud, mis on ilmnenud veel täiendavalt, suunavad selles suunas, et seda hinnangut konservatiivsemalt korrigeerida," tõdes Peterson. "Nii et midagi positiivset hoiustajate jaoks selles osas ilmnenud ei ole."

>Kohus kuulutas Tartu hoiu-laenuühistu pankroti välja 17. juunil ning leidis, et ühistu majandustegevuses esinesid püramiidskeemi tunnused.

Tartu hoiu-laenuühistu saaga läheb aina hullemaks: nüüd selgub, et nõuetest ei pruugi saada rahuldatud isegi kolmandik.

Kahju, et inimesed ikka läksid ebarealistlike lubaduste õnge, justkui ERIAL-iga juhtunust mitte keegi pole õppust võtnud. Loodetavasti selle kahetsusväärse juhtumi järelkaja (koos järgmisel aastal jõustuvate HLÜ-de regulatsioonide muudatustega, kus need on kas kohustatud oma tegevuse lõpetama või muutuma ühistupankadeks) tagab, et säärase mastaabiga skeeme Eestis enam ei teki.

>Opositsioonis olev Sotsiaaldemokraatlik erakond tegi mõni päev tagasi ettepaneku siduda sisserändajate sotsiaaltoetused keeleoskusega. Ka tasuta tõlketeenuseid võiks osutada ainult teatud aja jooksul. Samuti tuleks sotsiaaldemokraatide sõnul vähendada sisserändajatele lastega kodus olemise ajal makstavaid toetusi, et julgustada naisi tööle minema. Karistusi Soomes tehtud kuritegude eest tuleks karmistada ja jõugukuritegevuse puhul lausa kahekordistada. Eelkõige tuleb Rootsi vigu vältida, toonitavad sotsiaaldemokraadid.

>"Tuleb tegutseda enne, kui asjad liiga kaugele lähevad ja rangemad karistused toimivad loodetavasti heidutusena," ütles partei parlamendifraktsiooni esimees Tytti Tuppurainen.

Päris huvitav kannapööre Soome sotside poolt. Mõni päev tagasi siin palju kõneainet saanud karistuste karmistamise teema jätkuks - nüüd seda kas lubavad või juba teevad (Taanis) isegi sotsid ehk leebe rände- ja karistuspoliitika toetajaid pole Põhja-Euroopas peaaegu üldse alles jäänud.

Päris murettekitav uudis. Õppimiskohustuse pikendamise eesmärk on küll õilis, aga selline olukord kõigest kaks nädalat enne õppeaasta algust on ju selge läbikukkumine.

Issand. No tõesti, segaduses vanainimene või paanitsev väikese beebi ema kutsub kiirabi, kuigi tagantjärgi selgub, et mure polnud nii tõsine... ja saab siis kopsaka arve.

Loomulikult on kiirabiteenuse väärkasutamine taunimisväärne, aga kuidas hakatakse otsustama, milline kiirabikutse oli piisavalt õigustatud ja milline mitte? Kindlasti tekib ka piiripealseid juhtumeid.

Kas tõesti tahame tasulist kiirabi nagu USA-s? Sest see on esimene samm liikumisel selle poole. Nagu EMO-des oli vastuvõtt ka 90ndatel ja 2008. aasta sügava kriisi järel tasuta, kuid siis hakati rääkima, et peaks ikka tasu küsima, kui inimene mittekiireloomulise probleemiga EMO-sse pöördub. Kui aga visiiditasu lõpuks kehtestati, siis hakkas see kehtima kõigile, ka neile, kes sinna tõsiste muredega tulevad.

Ülimalt huvitav lugemine. Nüüd isegi sellised lugupeetud arstid nagu Toomas Toomsoo, keda ei saa kindlasti kahtlustada sotsiks olemises, on hakanud üks teise järel kirjutama, et universaalse ravikindlustuse puudumine maksab Eestile nii kaotatud elu- ja tööaastates kui erakorralisele ravile kulunud rahas liiga palju:

>Eesti tervishoiu suurim probleem ei ole see, et raha on vähe. Tundub, et suurim probleem on hoopis see, et me väidame, nagu oleks küsimus rahas – sest siis ei pea keegi vastutust võtma, raha „saamine“ on ju keeruline, tahtjaid on teisigi.

>Tervisekassa andmetel oli tänavu mais Eestis ravikindlustuseta ligikaudu 90 000 inimest, 7,2 protsenti elanikkonnast. Euroopa Liidus oleme selle näitajaga tagantpoolt teised, ainult Rumeenias on seis kehvem. OECD riikidest jäävad meist maha Mehhiko, Costa Rica ja Ameerika Ühendriigid, kus ilma kindlustuseta oli 2023. aastal 7,7 protsenti elanikkonnast.

>Just USA-d oleme aastakümneid toonud näiteks selle kohta, kuidas tervishoidu ei tohiks korraldada: tervishoiukulud on seal meeletud, ravi kättesaadavus väga suure osa elanike jaoks äärmiselt vilets või olematu.

>Nüüd oleme ise sisuliselt sama koha peal. 90 000 inimest jäetakse ennetusest ja õigeaegsest ravist ilma. Nende eest maksame niikuinii – lihtsalt hiljem, kallimalt, EMO-s.

>Kolm väidet, mida võiks kõrvutada

>Esimene: „Kindlustuseta inimene saab ju ikka abi.“ Formaalselt jah – vältimatu abi ja mõni üksik teenus on tõesti kõigile kättesaadavad. Kuid sisuliselt tähendab see, et inimene saab abi alles siis, kui on hilja.

>Riigikontrolli andmetel oli kindlustamata inimeste keskmine EMO ambulatoorse ravi arve ligi 27 protsenti ja EMO kaudu haiglasse jõudnute haiglaravi arve ligi 33 protsenti kallim kui kindlustatutel. Sama terviseprobleemiga EMO-sse pöördunutest oli aasta jooksul perearsti juures käinud 20 protsenti kindlustatutest ja 3,5 protsenti kindlustamata inimestest.

>Need inimesed ei jää ravimata. Me lihtsalt ostame neile sama ravi hiljem, kallimalt ja kindlasti on selle tarvitamisel halvem tulemus. Aga maksumaksja maksab niikuinii.

>Teine: „Katvuse laiendamine on lisakulu, millele pole katteallikat.“ See on eelarveline enesepettus. Kui pooled praegu kindlustamata inimestest – 45 000 – hakkaksid tasuma miinimumi alusel arvestatud makset 115 eurot kuus, tähendaks see tervisekassale umbes 62 miljonit eurot lisatulu aastas.

>Nagu öeldud, osa nende ravist maksame juba praegu kinni, lihtsalt kõige kallimas kohas üldse ehk EMOs ja liiga hilja. Praegune kord on kindlasti tekitanud eelarveaugu. Kohustuslik kindlustus ei pruugi tekitada.

>Kolmas: „Lahendusi on erinevaid.“ Neid ei ole. Vabatahtlikku varianti on juba proovitud ja tulemus on mustvalgelt olemas. Tänavu jaanuarist muudeti tervisekassa vabatahtliku kindlustuse tingimusi nii, et seda saaksid osta ka muidu kaitseta jäävad inimesed. Mai lõpuks oli selle ostnud alla tuhande inimese – 0,1 protsenti kindlustatutest, aasta algusest juurde umbes 300 inimest.

>Põhjus pole müsteerium: kuumakse on juulist 272 eurot, samal ajal kui riik maksab enda kindlustatu eest 115 eurot. Toode või teenus, mis on mõeldud ebaregulaarse sissetulekuga inimesele, hinnastati keskmise palga järgi. See käib üle jõu ja on ebaõiglane.

>Siiski, isegi õige hinnaga see lahendus ei töötaks, sest viga on vabatahtlikkuses endas. Rahvusvaheline kogemus on ühene: vabatahtlikkusel põhineva süsteemiga ei jõua ükski riik täiskatvuseni. Mitte kunagi, mitte kusagil.

>[...]

>Lisaks premeerib praegune kord maksmise vältimist: praegu saab inimene oma netosissetulekut suurendada just nimelt sellega, et jääb süsteemist välja. Ja kui tervis päriselt käest läheb, vormistab ta töövõimetuse ning saab kaitse niikuinii – ainult et selleks ajaks on kulud süsteemile mitu korda suuremad.

>Süsteem ootab ära inimese haigestumise ja hakkab siis paratamatult solidaarselt maksma. Väga kahjulik tehing.

Murettekitav uudis. Eriti seetõttu, et langus on toimunud enamikel töötleva tööstuse tegevusaladel (mõnedel varasematel kuudel sai veel öelda, et lihtsalt tootsime ise vähem elektrit, muidu aga ülejäänud tööstus ikka kasvab). Tööstusettevõtete toodang on oluline ekspordiartikkel, seega kui tootmismahtude langus jätkub, võib see hiljem kajastuda ka väliskaubanduse näitajates. Ning loomulikult ei tasu unustada, et töötlevas tööstuses on hõivatud ca 100 000 inimest.

>Statistikaameti andmetel tootsid tööstusettevõtted 2026. aasta juunis püsivhindades 4,6 protsenti vähem toodangut kui eelmisel aastal samal ajal. Töötlevas tööstuses vähenes tootmine viiendat kuud järjest.

>Statistikaameti juhtivanalüütik Riin Kadarik märkis, et töötlevas tööstuses vähenes tootmine viiendat kuud järjest. "Suurim töötleva tööstuse tegevusvaldkond puidutöötlemine kahanes kaks protsenti. Juunis vähenes taas ka toiduainete tootmine, mis kahanes 3,3 protsenti. Toiduainetööstuse mahud vähenesid võrreldes eelmise aasta sama ajaga kuuendat kuud järjest, kuid juunis võrreldes maiga kahanemine aeglustus," tõi Kadarik välja.

>Juunis suurenes tootmine ühel kolmandikul töötleva tööstuse tegevusaladel, kahanes aga kahel kolmandikul. Viiest suuremast tegevusalast kahanesid lisaks puidutöötlemisele ja toiduainete tootmisele ka metalltoodete (1,5 protsenti) ning arvutite, elektroonika ja optikaseadmete tootmine (13,2 protsenti).

>"Viimast mõjutas sideseadmete ning mõõte-, katse- ja navigatsiooniseadmete tootmise vähenemine," selgitas Kadarik. Sarnaselt maile suurenes aga elektriseadmete tootmine 6,3 protsenti.

>Toodangu mahu vähenemist mõjutas ka masinate ja seadmete remont ning paigaldus, mille taga oli tsiviillaevade ja -paatide remondi ja hooldusteenuse kahanemine, aga ka mööblitootmise märkimisväärne langus. 

>Kogu töötleva tööstuse toodangust müüdi 2026. aasta juunis 66,8 protsenti välisturule, mais oli see osakaal veidi väiksem.

Huvitav artikkel reedeses Sirbis. Erilist tähelepanu väärib kokkuvõte OECD ja IMF-i hiljutistest soovitustest, mitte ilmtingimata ootuspärane tõdemus, et nende soovituste elluviimiseks jääb Eestis veel toetust puudu.

>OECD soovitused

>Keskmise pensioni poolest (suhtena palgatasemesse) on Eesti praegu märgatavalt alla OECD keskmise ning edaspidi on pensionäride ja töötajate arvu suhe kindlas kasvutrendis. Pensionisambad on teadaolev vahend, et riigi kulutusi leevendada. Pensioni teise samba välja­võtmise kohta soovitab OECD kitsendada tingimusi, millal ja milleks tohib kogutud raha enne pensionile minekut kasutada. Näiteks Kanadas võib seda teha maja ostmiseks; seejärel võimaldatakse pensionisääste kindla ajaakna jooksul taastada. Ka Šveitsis lubatakse pensioniks säästetud raha kasutada vaid erijuhtudel, näiteks omaenda äri sisseseadmiseks või emigreerumisel. Samalaadseid kitsendusi soovitatakse ka Eestile.

>Eriti madalad on Eestis riigi toetused hoolekandele. Kui arvestada elanikkonna vanuselist struktuuri ja selle muutumist, siis pikaaegse hoolekande alased kulutused peaksid 2070. aastaks praegusega võrreldes kümnekordistuma, et jõuda OECD keskmiseni. Soovitustes selle kohta, mida teha, keskendutakse Rootsi, Hollandi ja Taani näidetele. Kärpekohti otsides komistadki tavaliselt hoopis selliste asjade otsa, kus on vaja kulutusi kasvatada.

>Eesti on tervishoiu valdkonnas 2000ndate algusega võrreldes edasi liikunud. Oodatud eluiga on kasvanud 24 aastaga 8,5 aasta võrra, mis on OECD riikide seas üks paremaid tulemusi. Praegu on meie keskmine eluiga siiski veidi alla OECD keskmise. Avalikud kulutused tervishoiule on Eestis 6% SKTst ning erameditsiinile 1,8% SKTst – mõlemad on veidi alla OECD keskmise (vastavalt 7,1% ja 2,2%). Samal ajal on Eesti tervena elatud aastate poolest üks OECD nõrgemaid. Liiga kõrgeks peab OECD meie omaosalust tervishoiukuludes: 22% on kõrgem kui enamikus OECD riikides. Haiguste statistika ütleb, et parandamist vajab ka haiguste ennetus. Kulutuste kasvatamine selles valdkonnas vähendaks hilisemaid kõrgeid ravikulutusi ning oleks lõppkokkuvõttes kokkuhoid. Tervishoius on probleemiks personalipuudus. Tervishoiukulutused ületavad aga juba praegu tervishoiule ette nähtud maksu­tulusid. 2040. aastaks on praeguse poliitika jätkumise korral puudu 1,7 kuni 2,6% SKTst.

>Seevastu perepoliitika on üks koht, kus OECD on leidnud kärpevõimaluse. Eesti on aastatel 2005–2021 kasvatanud universaalseid peretoetusi 1,7%-lt 3,14%-ni SKTst. See on märgatavalt rohkem kui OECD keskmine 2,35%. Soovitus on jätta peretoetused alles vaid madala sissetulekuga peredele, kes seda kõige enam vajavad.

>Soovituste mõju eelarvele

>Järgnevalt vahendan OECD hinnanguid selle kohta, kui palju parandaksid organisatsiooni juba varasematel aastatel pakutud meetmed eelarvepositsiooni. Paremini sihitud peretoetuste mõjul võiks eelarve paraneda 0,7% võrra SKTst. Mitmesugused muud kärpekohad võiksid anda võitu veel 0,5% SKTst. Kulutuste kärpimisest suuremat võitu oodatakse maksureformidest. Varamaksudest soovitab OECD kinnisvaramaksu, mis võiks anda 0,8% SKTst. Tulumaksu kaheastmeliseks muutmine võiks anda 0,5% SKTst. (See on vaid esimene samm mitmeastmelise tulumaksu poole.) Auto vanusest tulenevate automaksu soodustuste vähendamine võiks anda võitu 0,2% SKTst. Nimetatud kulutuste vähendamise ja maksureformide koosmõju oleks OECD hinnangul umbes 2,6% SKTst.

>Tänavune OECD Eesti majandus­ülevaade^(10) peatub pikemalt ka Eesti ettevõtte tulumaksu režiimil ja selle kriitikal. Mõnede eranditega (nagu finantsasutused) ei maksustata meil ettevõtte jaotamata kasumit ja sellest tulenevalt laekub ettevõtte tulumaksu teiste riikidega võrreldes väga vähe. Seda maksurežiimi soovitatakse muuta. Möödunud aastal tuli sama soovitus põhjalikul kujul ka IMFilt. Peale selle, et jaotamata kapitalitulu ei maksustata, on meil ka jaotatud kapitalitulu kaks korda madalamalt maksustatud kui OECD riikides keskmiselt. Ettevõtte tulumaksu ümbertegemine on keerukas ülesanne: näiteks alustavate firmade maksusoodustused tuleb hoolikalt läbi mõelda. Võita oleks ettevõtte tulumaksu reformist umbes sama palju kui üksikisiku tulumaksu reformist.

>OECD selle aasta majandusülevaade käsitleb nii seda, millises suunas oleks vaja riigirahandust muuta, kui ka seda, kuidas neid muudatusi teha. Üldise maksualase teadmise parandamiseks soovitab OECD luua Eestis ajutine nõukogu ekspertidest ja riigiametnikest, kes annaksid avalikkusele ülevaate võimalikest maksureformidest, sealhulgas tööjõu ja kapitalitulu maksustamisest. Eeskujuks tuuakse samalaadne tegevus Iirimaal, Belgias ja Norras. Pole normaalne, et poliitikud saavad valijatelt hääli lubadustega makse alandada.

>Pole enam päris õige öelda, et valijad toetavad lolli järjekindlusega erakondi, kes maksustavad neid endid kõrgema protsendiga kui neist jõukamaid. Võib isegi küsida, millal mõni paremerakond tendentsist aru saab ja pöörde kaasa teeb. See, et parempoolse poliitikaga riikides (näiteks USAs ja Ühendkuningriigis) on isegi progressiivsem maksusüsteem kui Euroopa heaoluriikides, on meie meediast küll läbi käinud^(18)****, aga kõik meie paremerakonnad on siiani oma eelarvamustesse kinni jäänud. Maksusüsteemi progressiivsemaks muutmist vaadatakse meil kui vasakpööret, aga tegelikult pole progressiivne maksusüsteem vasakpoolsus. Eelarve tasakaalu seadmine võiks välja näha ka nii, et paremerakonnad teisenevad selliseks, nagu nad on lääneriikides. Piketty selgitab tabavalt: „Progressiivset maksusüsteemi ei leiutanud Stalin, selle leiutas Roosevelt.“^(19)

>Kes tuleb riigivõla kasvu peatamiseks välja sellise ettepanekuga, mida asutakse ka ellu viima, on lähiaja suur küsimus. Rahandusministeeriumis on asjatundlikke ametnikke, kes suudaksid OECD ettepaneku alusel käima lükata ekspertide rühma, kes hakkaks tegema üldsusele vajalikku selgitustööd. Võib juhtuda, et mõne aasta pärast vaatame praegusele vaidlusele tagasi ja imestame, miks see nii kaua aega võttis. IMF, OECD, majandusteadlased ning osa Eesti ettevõtjaid räägivad juba praegu enam-vähem sama juttu. Ka avalikus arvamuses on näha esimesi nihkeid.

>Küsimus ei ole enam selles, kas Eesti peab oma riigirahanduse kursi ümber pöörama. Küsimus pole enam ammu ka selles, kas eelarve tasakaalu saavutamiseks piisab kulude kärpimisest või on vaja ka maksusüsteemi struktuurseid reforme. Küsimus on ainult selles, millal ja milliste jõududega pööre ära tehakse.

Äärmiselt huvitav arvamusartikkel Euroopa Komisjoni tööstuspoliitika ja siseturu peadirektori asetäitja Maive Rute sulest (infoks: Rute on üks inimestest, kelle nimi on korduvalt meediast läbi käinud ka presidendivalimiste kontekstis ehk tegemist on tunnustatud eksperdiga, kes on jõudnud Euroopas kaugemale kui pea kõik eestlased, paar-kolm inimest välja arvatud).

Loo põnevus väljendub mitte valitsuse või Eesti praeguse konkurentsivõime seisu kritiseerimises (seal pole palju uut), vaid hoopis pakutavates lahendustes.

Nimelt soovitab Rute suurendada riigi rolli majanduskeskkonna kujundaja ja suunanäitajana; tõsta riigipoolsed investeeringuid uutesse tehnoloogiatesse ning mitte karta "võitjaid valida" - viimane on Ida-Aasias ja vanas Euroopas tavapärane, aga Eestis kardetakse konkreetsete sektorite eelistamist ja eelisarendamist riigi poolt siiamale nagu tuld, olles 90ndate aastate dogmades kinni.

Mida arvate, kas pakutavatel lahendustel on jumet? Või ikka on tegemist "plaanimajandusega" ja piisab "turu nähtamatust käest"?

>Edukad riigid teevad valikuid

>Kui tahame aru saada, kust kasv tuleb, tasub vaadata sinna, kus edu pole sündinud iseenesest. IMD tabeli tipus troonivad näiteks Singapur ja Taiwan. Neid riike ühendab üks lihtne õppetund: edu ei sünni juhuslikult ja tulevikusektoreid ei jäeta isevoolu arenema.

>Singapuris on riigi ja erasektori koostöö ehitatud üles peaaegu kirurgilise täpsusega. Strateegilised valdkonnad valitakse välja, neisse investeeritakse järjekindlalt ja neid toetatakse teaduse, kapitali, ekspordipoliitika ja rahvusvahelise turunduse koosmõjus. Taiwanis toimib sama loogika: prioriteedid ei vahetu iga poliitilise tuulepuhanguga, vaid neile jäädakse kindlaks ka keerulistel aegadel.

>Sama kinnitab ASML-i lugu Hollandis. See kogu maailma üks olulisemaid tehnoloogiaettevõtteid ei jõudnud tippu ainult tänu nähtamatule turukäele. Hollandi riik aitas kriitilistel hetkedel kaasa, sest sai aru, et selle ettevõtte edu ei ole ainult ettevõtte enda asi, vaid kogu riigi tulevase konkurentsivõime küsimus.

>Põhjamaad investeerivad rohkem, aga ka targemini

>Kiire arengu head eeskuju ei pea otsima ainult Aasiast. Piisab pilgust üle lahe ja Läänemere.

>Soome, Rootsi ja Taani püsivad kõrge konkurentsivõimega riikidena rahvusvaheliste edetabelite tipus või tipu lähedal. European University Institute’i värske Florence’i raport ütleb välja midagi, mida Eestis tuleks lugeda valjusti ja mitu korda. Aastatel 2000–2025 on Põhja-Euroopa riigid järjepidevalt suurendanud investeeringuid tehnoloogia arengusse. Ida-Euroopa riikides, kelle hulka nimetatud analüüs ka Eesti paigutab, on viimaste aastate investeeringud jäänud alla isegi 2000.–2008. aasta tasemele.

>Aga kõige kõnekam ei ole kogumaht, vaid vahendite kasutus. Põhjamaad investeerivad märksa suurema osa uutesse tehnoloogiatesse. Aastatel 2020–2025 ulatus see osakaal 7,2 protsendini, samal ajal kui Ida-Euroopas oli vastav näitaja vaid 3,1 protsenti.

>See on mõtlemiskoht. Kuidas jõuda selleni, et raha liiguks uutesse, kõrgema lisandväärtusega tegevusaladesse, kust võiks tulla järgmine tootlikkuse hüpe?

>Uus arenguhüpe vajab otsuseid ka riigi poolt

>Paistab, et Eesti senine arengumudel on end ammendamas. Digiriigi hiilgus, reformiriigi legend ja vanad edulood ei anna enam automaatselt uut kasvu. Me elame ikka veel osalt eelmise kümnendi mainekapitalist, aga maine üksi SKP-d ei kasvata. E-riigi kuvand ei loo uut tööstust. Äpis antud allkiri ei asenda strateegiat.

>Meil on vaja julgust valida välja tulevikusektorid – olgu need kaitsetööstus, rohetehnoloogiad, süvatehnoloogia, targad materjalid või midagi, mis sünnib nende kokkupuutekohas – ning suunata sinna teadlikult nii riiklik teadus- ja arendustegevus, investeeringud kui ka oskuste arendamine.

>See tähendab ka ausat arusaamist, et kõike korraga teha ei saa. Väikeriik peabki valima. Me oleme olnud uuendusjulged ja väledad. Vaja on see ettevõtlik vaim uuesti pudelist välja lasta.