Kuidas ma pole rohkem kui kümne aasta jooksul maiustusi ostnud.
Sageli inimesed üllatuvad kui ma ütlen, et ma pole nii kaua maiustusi endale ostnud ja et mulle isegi ei meeldi need enam. Siin on mõttekäigud, mis on mind selleni viinud:
Raha: Iga maiustus maksab raha. Kasutades kõrgemat matemaatikat võib isegi öelda, et iga kord kui maiustus ostmata jääb, siis sa teenid raha juurde.
Loodus: Enamasti tuleb maiustus mingis plastpakendis. Kui me maiustusi ei osta, siis nõudlus langeb ja langeb ka toodetud pakendite arv.
Kui võtta näiteks jäätis, siis lisaks pakendile oli vaja toota piim ja šokolaadi glasuur, millel mõlemil on märkimisväärne loodusmõju. Piimalehmad eritavad kasvuhoonegaase, vajavad palju maad, vett ja energiat. Glasuuris olev kakao, suhkur ja taimsed rasvad kasvavad põllumaal, mis tõenäoliselt asendab väärtuslikke ekosüsteeme ja vähendab elurikkust. Kõik need koostisosad tuleb ka transportida, mis omakorda vajab fosiilkütuste põletamist ja autodega linnaruumi ummistamist.
Tervis: Enamus maiustused panustavad rasvumisse ja sellega kaasnevastesse terviseprobleemidesse. Väheneb energia, igapäevased tegevused muutuvad raskemaks. Ülekaalu tõttu võib sageli langeda enesekindlus ja vaimne tervis. Asjalik võrdlus on, et kas sa eelistaksid ajutist mõnusat tunnet suus või pidevat rahulolu oma figuuriga.
Minu jaoks on eraldi tähelepanuväärne hammaste tervis. Hambaauke põhjustavad peamiselt bakterid, kes toituvad suhkrust ja toodavad oma elutegevusega suus happeid.
Nii et minu jaoks on piltlikult valik: Kas jäätis... või raha, loodus ja tervis.