Kui nad üritasid tüdrukut päriselt põlema panna, on tegemist mõrvakatsega ning nii tuleb seda ka menetleda.
Ma olen tegelikult advokaadiga nõus. Oleksin ka siis nõus, kui Eesti vangid viidaks Rootsi vanglasse. Ei saa olla nii, et üks riik mõistab süüdi ja siis on minek teise riiki. Võõras keeles peavad vanglas elama AINULT välismaalased. Rootslaste puhul on see praegu lisakaristus, mida kohus neile ei määranud.
Kuna siia on toodud ainult majanduskurjategijaid ja kirehoos kuriteo sooritanud mehi, siis on Swedbankil kohe võtta uut tööjõudu. Nad ju väidavad oma töökuulutustes, et nad ei diskrimineeri kedagi. Uued fondihaldurid saabusid! Äkki ongi mõned Swedbanki fondid natuke majanduskuriteo suunas kreenis? Eriti need kõrgemate tasudega?
Väärikas riik ei pea välismaa vange paremates tingimustes kui koduriigi vange. Kas Eesti on väärikas riik?
Matemaatika jaoks pole eriti keelt tarvis. Olen välisriikides tähele pannud, et immigrandid ja nende lapsed eelistavad just õppida reaalaineid, sest humanitaaria jaoks napib nii keelelisi kui ka kultuurilisi oskusi. Humanitaaria on heast sotsiaalsest klassist pärit põliselanike pärusmaa.
Järelikult on tegelik põhjus kuskil mujal. Geneetikas?
Mis juhtub, kui ütled ülemusele: "Võid mu palga eest seenele minna!"?
A. Palk ei laeku.
B. Ülemust tööl ei ole. Ta on seenemetsas. Tema puhkuse maksis kinni töötaja.
Viimastel aastatel olen usinalt ja vapralt mööda Eestimaad ringi reisinud. Peamine isiklik põhjus on vast koroonaterror, mille lõpp lausa katapulteeris mu kaugetele mandritele. Kahjuks pole mul aga alati aega, raha ega tahtmist üksinda nii kaugel käia. Seega kondan ringi mööda Eestit. Minu jaoks on see olukord üpriski unikaalne, kuna alles nüüd vanui adun, et mu lapsepõlve ja nooruse Eesti oli ikka väga väike. Elasin Tallinnas. Käisin lisaks maakohtades ja mõnel (kooli)ekskursioonil. Linnad nagu Tartu, Pärnu, Võru, Valga, Rakvere, Haapsalu ja paljud teised olid minu jaoks täielik terra incognita. Tartust sõitsin vist korra läbi, kui käisin kaheksakümnendatel Riias ekskursioonil. Meeles on ainult vihmasein. Äkki sadas bussijaamas? Ühtegi Tartu hoonet ma sellest ajast ei mäleta. Ka Viljandisse ja Hiiumaale sattusin korra lühikesele ekskursioonile. Kärdlasse tol ajal vist ei sattunud, sest kui seal käisin, siis oli see minu jaoks täiesti tundmatu ja uus koht. Saaremaal ei käinud ma minevikus mitte kunagi. Nüüd olen käinud mitu korda, aga mitte kunagi meritsi. Ainult lennukiga. Ja see on vist natuke kummaline? Igatahes on minu praegune olukord võrreldes mu minevikuga nagu öö ja päev. Mu Eestimaa on järsku väga suur.
Hakkasin aga mõtlema, et äkki polnudki mu olukord unikaalne. Kui suur või väike on Sinu Eesti? Kui elad Tallinnas, kui tihti satud Tartusse, Viljandisse, Pärnusse, Kuressaarde, Kärdlasse jne?
p.s. Rakverre pole ma veel selles elus jõudnud. Plaan on seda teha lähiajal.
Tundub, et Tartusse saabub vähemalt üks vang, kes ei oska inglise keelt. Kuidas hakkab ta suhtlema valvuritega? Roboti abiga? Peab lootma, et robot ei hullu ning on tööülesannete kõrgusel.
Valvur (robotile): Palun tõlgi rootsi keelde: Teile saabus külaline Timo.
Robot (rootsi keeles): Teile saabus timukas.
Mis saab sellisel juhul inimestest, kes on ostnud pileti eelmüügist? Rongis on ka esimene klass. Kas esimese klassi reisijad (eriti need, kes on pileti ette ostnud) saavad alati peale? Kui jah, siis kuidas nad perroonil rahvamassis oma eelisolukorda kommunikeerivad?
>Juuli lõpus 2026 möödub 82 aastat Eesti ajaloo veriseimast lahingust – Sinimägede kaitselahingutest, mil Teise maailmasõja käigus võideldi Eesti iseseisvuse ja Euroopa vabaduse nimel idavaenlase vastu. Selle tähtpäeva puhul kogunevad eesti rahvuslased, ajaloo austajad ja veteranide järeltulijad taas Grenaderimäele Ida-Virumaal, et avaldada austust langenud kangelastele.
>Mälestussündmused algavad reedel, 24. juulil Sinimäe koolis toimuva ajalookonverentsiga, mis kestab kell 11–18. Tseremoonia algab laupäeval, 25. juulil kell 12 Grenaderimäel, kus peetakse kõnesid ja mälestatakse lahingus langenud sõdureid. Sõnavõtud on lubatud, kuid eelnevalt registreerimisega aadressil elsk@elsk.ee. Kell 14.00 jätkub mälestamine Sinimägede Muuseumi juures.
>
Kammin meediat läbi ja ei leia midagi. Kurb. Kell saab kohe kaks päeval.
Ma loodan, et vähemalt üks toimik koosnes täies mahus kaponautide kütusearvetest ja diplomite koopiatest.
p.s. Ma saan alati vihaseks, kui mõnitatakse neid, kes õppisid vene ajal Venemaal. Pärast iseseisvuse taastamist selleks aga enam põhjust polnud. Või äkki on põhjus kirjas mõnes toimikus?
>“Eestis on hea ettevõtja olla. Siin on rahulik, pole ebakindlust ning asjad ei muutu ettearvamatult kiiresti, mida Venemaa kohta praegu öelda ei saa,” kirjeldavad just idanaabrite juurest Eestisse elama tulnud Andrei Mukhin ja Anton Khamanov, kes nüüd peavad Tallinnas õllebaari ning -poodi Uba ja Humal.
Midagi on tänapäeval väga viltu. Kujutage ette Teist maailmasõda. Saksamaalt kolivad Londonisse ettevõtjad. Nad hakkavad müüma õlut (väga saksalik!). Oma tegemisi reklaamivad nad ka saksa keeles. Eestis aga on anno 2026 sarnane olukord igati timm. Miks? Kuidas on üleüldsegi võimalik just idanaabrite juurest siia kolida? Miks seda lubatakse? Miks reklaamib sellist käitumist Eesti peavool?
Tänulikud investorid saatsid mehele, kes nad rikkaks teeb, süüa. Kas see on uus traditsioon? Kas peaksime midagi saatma oma pensionifondide halduritele ja teistele toredatele pangaonudele, kes meid aitavad? Ma ise üle võileiva ei saadaks. Seapea (jõulugurmee!!!) jaoks peaksid nad mu pensionisambast tegema kümme mäkra (ten badgers. Või oli see termin ten bagger?). Sada mäkra oleks muidugi parem tulemus kui kümme mäkra. Millal saadaksite ise pangaonule süüa?
Olukord on muserdav. Muserdavates olukordades peab viskama kildu.
Keeleoskamatu hambaarst pole vist probleem. Keeleoskamatu stomatoloog aga...
Samal ajal supleb Ryanair rahas. Miks küll? Sest Ryanair ei taha raha kohe alguses. Lendasin kord Tallinnast Barcelonasse (ca neli tundi) 20 millegagi euro eest. Istusin kõige viimases reas. Mu kõrval polnud kedagi. Lisateenuseid ja -tooteid ma ei ostnud.
Samas olen Ryanairilt ostnud ka juurde asju: nt nende kuulsat tai karrit (oli muide väga maitsev. Soovitan!), parfüüme (sain kaks pudelit väga head parfüümi kokku 30 euro eest. See on ju poolmuidu!), džinni toonikuga (oli odavam kui lennujaamas) jne. Kord proovisin ära nende kõige kallima istme (kohe esiukse kõrval). Maksin juurde 30 eurot ja 50 senti. Oli väga äge iste, sest jalgadel oli rohkem ruumi kui teiste lennukite äriklassis. Kuna oli klassikaline Ryanairi mürtsuga maandumine ja ma hoian turvavööd lõdvalt kinni, siis lõpetasin maas pikali, pea istmel. Oli väga lõbus. Mu kõrval oli prantsuse härrasmees, kes sai närvivapustuse.
Ryanairi ärimudel laseb soovi korral reisida paari punase krossi eest. See paneb inimesed Ryanairi armuma, sest lihtinimese jaoks on väga suur asi, kui saad kaugele maale odava hinna eest. Tänulikkusest ei olegi kahju muu peale hiljem raha kulutada.
Air Baltic mõtleb teisiti ning lähebki varsti pankrotti.
Inspiratsioon inimestele, kes vinguvad siin, sest nad on vallalised. Härrased, teil on väga palju aega. Palju rohkem aega, kui olete siiani maamuna peal elanud. Kahekümnene kurb vallaline peab ootama 71 aastat. Kolmekümnene 61 aastat. Neljakümnene 51 aastat. Hõissa, pulmad!
Kas Prantsusmaa suursaadik on kutsutud vaibale? Juhtum on ju võigas.
Olukord eesti keele rindel muutub aina võikamaks. Inimesed lehvitavad "pagasidele" ja maha jäi üle saja "pagasi". Reisijate "pagasid" jäid Barcelonasse. Appi! Appi! Appi!
Vetevoogudesse on võimalik viskuda. "Pagasidevoogudesse" kahjuks mitte.
Puhka rahus!
Meenutaksin ka tema hiljutist artiklit, mis mind kõnetas: Aeg on kõnelda okupatsioonitraumast
Naiivne on unistada, et uus põlvkond, kes pole päevagi okupeeritud Eestis elanud, toob meile automaatselt kaasa vähem traumeeritud ühiskonna. Nõukogude okupantide teod Eestis olid nii võikad, et nende tekitatud trauma kandub põlvest põlve – kuni me selle trauma ravimise tõsiselt ette võtame, kirjutab Postimehe ajakirjanik Teet Korsten.
[...]
Juba enne 20. augustit 1991 hakati nende ees vabandama ja meie vabaduspüüdu õigustama – justkui meie oleksime nende ees süüdi ja justkui meil polekski täielisi õigusi oma isade maal. Meie nn integratsioonipoliitika on selle trauma üks ilmekamaid näiteid – kuni suure sõja alguseni Ukrainas ei juletud puutuda võikaid okupatsioonimonumente ja sisuliselt oli meie riik kakskeelne.
Kuidas muidu seletada paralleelset haridussüsteemi, mis tegi ilmselt enim kahju just mitte-eestlastele. Üks okupatsioonitrauma n-ö lihaks saanud märke on ka Boriss Jeltsinile paigaldatud bareljeef Nunne tänaval – ilmne märk sellest, et keegi leidis kunagi, et oleme Vene tsaarile midagi võlgu.
Kui me oleksime juba varasematel aastakümnetel enda ja siia lähetatud kolonisaatorite ees ausad olnud, oleks viimaste šokk olnud väiksem, kui nad said äkki teada, et ei oldagi übermensch’id elik kangelaslike vabastajate järeltulijad, kelle ees on kogu maailm võlgu. Lömitav alandlikkus on üks selle nn integratsioonipoliitika teine nimi.
Kuna siinses redditis on valdavalt noored inimesed, siis on õnnitlussõnad siinkohal igati paslikud.
Tänase seisuga on peaministri toetus tervelt NELI protsenti.