Kui täiskasvanud laps küsib jälle raha. Kust läheb piir aitamise ja korduva mustri vahel?
Üks näide elust enesest. Neiu vanuses 20 + , elab Tallinna kesklinnas, vanavanematelt kasutada antud korteris, , maksab vaid kommunaaltasusid. Gümnaasiumiharidusega. Töötab mingis ettevõttes klienditeenindajana, mis võimaldab ka tasuta spordiklubis trennis käia. Parema palga peale ei soovi minna, sest tasuta trenn olevat põhiline. Ülikooli , kindlale erialale on soovinud 4x sisse saada aga pole õnnestunud, mujale ei soovi proovima minnagi. Raha on pidevalt otsas, sest ostab kalleid spordiriideid ja kalleid nn. tervislikke valmistoite. Riideid kannab vahel mõne korra ja siis viksab ära või lihtsalt ei kanna, ostab jälle uue. Emale helistatakse ainult siis kui raha on vaja, muul ajal endast märku ei anta või siis telefonile lihtsalt ei vastata. Õnneks pole minu kasvatuse viljadega tegu. Kuidas teil?